Bachmann/Jansons
Hea jumal

Lavastus on Ingeborg Bachmanni kuuldemängu „Manhattani hea jumal“ põhjal, mis on eesti keeles veel ilmumata.

Umbes kell viis pärastlõunal Grand Centrali metroo (või ükskõik millise metroo) perroonil oodates oma rongi. Järsku õhk vahetub. On tunda elevat tuulepuhangut, kaugelt kuulda rööbaste rappumist, kostab vile. Ning see kõik on kui üks suur kutse „Tule!“. Miski meie sees hakkab mängima närvekõditava mõttega, söösta sinna teatmatuse pimedusse. Ja kujutluses võtab kuju eemalduv keha. „Tule, tule!“ vihiseb metalne madu juba mööda. On vahest armastuse kutse samasugune?

Ingeborg Bachmann oli Austria päritolu poetess ja autor. 1945. aastast õppis ta filosoofiat, psühholoogiat ja germanistikat Innsbruckis, Grazis ja Viinis ning 1950. aastal kaitses doktoriväitekirja Martin Heideggerist Viini Ülikoolis. Tema sulest on ilmunud luulet, proosat, kuuldemänge, librettosid, tõlkeid.

Eesti keelde on jõudnud tema romaan „Malina“, „Kolm teed järve äärde: jutustused“ Helgi Loik’i tõlkes, ning esseed „Muusika ja luule“ ning „Tõde võib inimese kätte usaldada“ 2006. aasta Akadeemia jaanuari numbris Kalle Heina ja Toomas Kiho tõlkes.

Bachmann ise on öelnud ühes intervjuus, et millegi muu kui kuuldemänguna, ta seda lugu ette ei kujuta. Teatrilavastust pidas ta võimatuks. Minu vastus on, seda ta enda sõnadega: „Nii palju hääli oli seal. Ja tema hääl oli tühine. Oli nii palju võimalusi ning see oli võimatuim neist. Aga ta proovis.“ (*Manhattani hea jumal, 1958*)

 Etendused 3. ja 4. mail, Genialistide Klubis, kell 19.00