Mai Raet

Pikki aastaid tagasi, lehekuu viimasel päeval, Muhu saare, Suure ja Väikese Väina taga sündisin mina, Mai. Kui ma suureks sain, jõudis kätte aeg rännata Ateenasse, mille kaldaid suudlesid Emajõe hõbedased veed, et koguda iidseid tarkusi vanadelt meistritelt. Marmorist kunstipaleedes õppisin tundma nii Aristotelest kui Marxi, hilistel õhtutundidel retsiteerisin küünlavalgel enne uinumist veel ridu Goethe “Faustist” kui Kreutzwaldi “Kalevipojast”. Nii lendas aeg kui linnutiivul ning kukkus saatusliku kohtumise tund: ühel sombusel aprillikuu õhtul seisis minu ees Teatritehas. “Tule minuga ja ma õpetan sulle elamise kunsti ja annan võlukivi, mis kustutab kõik maailma valud ja vaevad su hinges,” ütles ta ning näitas mulle vaimusilmas kaugeid maid ja imelisi paiku. “ Ja kui mõni ekslev südaöine vaim, kes rahu pole leidnud, satub sinu teele, oled sina see, kelle juures ta peatub, et hommikul taas oma rännakut jätkata,” lausus Teatritehas ning ulatas mulle võlukivi, millesse oli graveeritud vaikemai [ätt] hotmail.com

vanasõna: Tegijal juhtub nii mõndagi. Aitab nii headel kui halbadel aegadel.