Kes meist ei tahaks olla Phaeton, Jumala poeg? Tänapäeval on lihtsalt mõisted "Phaeton" ja "Jumal" kaotanud oma algse tähenduse. Jumalaid ei ole. On üleüldine inimeste valitsetav kõikide võimaluste maa, kus kõigis meis on natuke Phaetonit. Meid on vabastatud. Kuid kas ikka on? Milles seisneb vabadus?

Neli inimest saavad kokku ja nad ei tunne end vabana. Neil on kõigil oma vangistus, oma aed ja puur, aeg ja ruum millest nad välja ei saa. Neli inimest taastavad enda jaoks pääsemist sümboliseeriva müüdi Phaetonist, kes nad vabastab. Müüt vs reaalsus. Jumal vs inimene. Ideaal vs Kompromiss. Kangelane vs Rahvas.

Kas sellest mängust vabastaja on ikka kangelane? Keegi ei tea paremini kui sa ise. Kõik neli teavad ennast ja enda õiget lahendust. Ühist osa on aga raske leida. Koos olemine on aga nende valik, sest üksi enam ei jaksa.

Seda etendust on vaja, et elustada müüti ühiskonnas, kus ratsionaalsus on peamine argument. Inimene on ise enda jumal ja ta on kõige targem. Tarkuses ja enesekindluses on mindud ehk liiga kaugele. Müüt on elus ka tänapäeval, aga ta on liialt peidus ja varjatud. Teda ei juleta esile tõsta, sest ta sümboliseerib lihtsameelsust.

Lihtsameelsus ei ole aga automaatselt halb.

Lihtsamalt olekski vaja mõelda. Keeruliselt on juba proovitud, see viib meid üha keerulisemate sõlmpunktideni, millest ei saa ka enam aru ka need, kes väidavad, et nad saavad aru. Need kes on osavamad luiskajad astuvad troonile. Ausus on nende silmis suhteline mõiste. Lihtsate asjade puhul on aga vähe suhtelisust. Lihtsuses peitub palju ausust.

Müüt on komplekt lihtsusest ja müstikast.

Andres Keili artiklit seesinase lavastuse kohta loe siit.