Unenäod, mis vabrikus valminud ja tehases ettekantud

Sander Pajusalu

Unenäovabrik
Tekst: Hiri Müüripeal
Lavastus: Merilyn Merisalu
Esietendus: 25. mai 2008, Noorte Teatritehas Genialistide klubis

Esmalt tahaksin viidata teatud asjaoludele, mida järgnevat kirjutist lugev inimene peaks ehk arvesse võtma. Kirjutan seda arvustust olukorras, kus olen näinud vaid esietendust, etenduse lavastusprotsessist tean väga vähe, kuid siiski midagi. Olgu ka märgitud, et siinkirjutaja ei tea teatri- ega kriitikateooriast midagi ja et suurem osa asjaosalistest tema head tuttavad ning mõni ehk isegi sõber on.

Tekst.
Nagu võib kavalehelt lugeda, leidis lavastaja teksti avaliku konkursi raames saabunud tööde seast. Siit tuleneb kohe kaks väga positiivset detaili: tegemist on noore autori omaloominguga ja Noorte Teatritehasesse uuema vere sissetoomisega. Sellest tulenevalt võtan endale ka õiguse panna paberile oma mõtteid, mis just kirjanduslikku teost puudutavad.
Teksti sisu on peaasjalikult ära öeldud juba pealkirjas. Peategelane Zet (Kristian Põldma) loeb kohvikus istudes segasevõitu töökuulutust. Saades teada, mida töö endast kujutab, satub ta loomulikku segadusse, kuid pärast kõhklusi otsustab siiski unenägude kirjutamises kätt proovida. Tegevuspaikadeks on vabrik, kohvik ja tänav. Ei puudu armulugu ega maagia. Küsimuseks jääb, kust algab ja kus lõpeb uni.
Vaadeldes teksti praegusest ajast ja kirjutaja vanusest lähtudes, annab välja lugeda mitmeidki väga põnevaid, generatsioonile viitavaid nähtusi. Etendust jälgides meenus mulle Paavo Piigi luuletus „D-generatsiooniTM hümn“, milles on read: „ --- / Sest kes oleme meie? / Veel vähetuntud degenereerunud D-generatsioon / Illusioonideta, usuta, põhimõteteta / Uppunud relativismi, lämbunud subjektiivsusesse / ---„. „Unenäovabrik“  klapiks justkui imehästi mõnega neist omadusist: uppunud relativismi, lämbunud subjektiivsusesse, autorgi on veel vähetuntud. Samas täidavad teksti illusioonid, usk (näiteks maailmaparandamisse), põhimõttedki. Degenereerunuks ei saa esmapilgul teost küll lugeda, räägiti tõepoolest väikestest inimestest, aga suurtest ideedest.
„Unenäovabrik“ on ikooniline. Ta peegeldab teatud põlvkonna teatud inimgrupi maailmavaadet, olles väga tõetruu (või siis mõjudes nii). Andestage mulle väike kõrvalpõige postmodernismi. PoMo-t iseloomustavad teadupärast subjektiivsust, suurte narratiivide kadumine, tõdemus, et oleme kõik vaid „another brick in the wall“. Näidendi peategelasele Zetile tehakse kogu aeg selgeks, et kõik pole nii, nagu näib.  Ta langeb selle küüsi, masendub, kuid siis leiab tee maailmaparandamisele. Selle klišeeliku termini taga peituv on ju ka nii iseloomulik paljudele tänastest noortest ja on vaadeldav äärmiselt suure narratiivina, sest üksikisikute püüdlused on muutunud suureks ja ühtseks üleilmsete mõõtmetega jutustuseks. Kas uus põlvkond kirjanikke ja teisi kunstnikke seljatab lõpuks niigi agoonias sipleva postmodernismi või on hoopiski tugevamateks looduskatastroofid, sõjad ja majanduskriisid, mis panevad meid endasse tõmbuma ja rääkima väikestel teemadel, vältimaks suuri koledusi?
„Unenäovabrik“ pakub mõtlemisainet, nalja, nauditavaid sõnamänge. Efektsust üritatakse õnnestunult tõsta kordustega. Dialoogid ja monoloogid, reaalsus ja illusioonid, olemine ja olematus vahelduvad. Kõik on hämmastavalt heas tasakaalus.
Mäng sümbolitega. Eraldan tekstist ühe lühikese lõigu, et siis viia arutluse tõdemused üksikult üldisele ehk käsitlen üht monoloogi kui teatud liiki kokkuvõtet kogu näidendist. Tekstikatkeks on siis Zeti kirjutatud ilus unenägu, mis algab pildiga tüdrukust, rannaliivast ja vahujänestest – üsnagi klassikaline ehk pisut klišeelik positiivse esteetilise emotsiooni tekitamise võte. Järgneb absurdilik pilvekujund: murtud jalaga lind – klassikalise iluideaali kindel rikkumine. Ja siis ... kaks päikest. Selline puänt mõjus kui midagi toorest ja teravat, kindlasti tähelepanuäratavat. Suurepärane kujund. Kuid siis hiljem tabasin end mõttelt, et kahe päikese motiivgi on kirjandus- ja filmiajaloos juba palju kasutust leidnud. Olgu siis näiteks ulmeklassika teos nagu S. Lemi „Solaris“ või Külma sõja aegne popikoon „Star Wars“, kus kuulus stseen peategelasest Luke Skywalkerist vaatamas kõrbe taustal kahte päikest planeedil Tatooine. Kogu näidendi teksti iseloomustavadki klišeelikus (näiteks veel ka see nii läbileierdatud suhtelisuse teema), absurdsus, teravad kujundid. Neile kolmele märksõnale ei ole aga siinkohal juurde pandud negatiivset ega positiivset varjundit, sest see oleneb juba vaatajast. Seda kõike on veel vürtsitatud peegeldustega tänapäeva erinevatesse ühiskonnakihtidesse, ilusa (naiivse) armastusloo, salapära ja lahtiste otsadega. Nagu juba kord mainitud, siis see kõik on aga väga tasakaaluline. Autor on õnnestunult hakkama saanud mitmetasandilisuse ja jutu voolavusega.

Lavakujundus, valgus ja muusika, kostüümid
Kindlasti üks etenduse suurimaid õnnestumisi. Algselt ehk harjumatult detailiderohke, kuid siiski väga läbimõeldud. Paljukasutatud võte jagada mõtteliselt lava mitmeks osaks: kohvik, UN-vabrik, ebamäärane lava eesmine osa, õnnestus koostöös valgusmänguga väga loomulikult ja efektselt. Kohvikuruum oli midagi tõeliselt sürreaalset ja loomulikku üheskoos, mõjudes oma hubasusega ka publikusse. Tõele au andes tuleb tõdeda, et suure osa sellest efektist võib panna ka Genialistide klubi atmosfääri arvele. Vabrikuruumid polnud küll nii efektsed, kuid kas üks täiesti tavaline väikekontor täiesti tavaliste ametnikega saabki liiga eriline olla. Tänavastseenides kasutatud üsnagi võigas sinine valgus mõjus meeleolutekitavalt, hirmutavalt, masendavalt, sügavalt – just nii nagu vastav stseen seda nõudis.
Muusikavalikuga oli saavutatud põhiline: see andis etendusele kõvasti juurde. Kindlasti tuli kasuks, et ei kasutatud Jääboileri „Unenäovabrikut“. Oleks see ju olnud liiga ilmselge, etteaimatav. Teatritehase sagedane külaline võis ju arvata, et just selle loo taustal esitatakse tavapärast sünkroonilisusele püüdlevat tervet näitetrupi haaravat tantsunumbrit, kuid kindlasti ei pettunud ta selle „kohustusliku“ detaili puudumise pärast.
Kostüümide valik oli siinkirjutajale väga meeltmööda: erepunased lipsud ja pintsakud, tagasihoidlik helesinine kleit, robustselt rasedaks maskeeritud ettekandja. Kassigi kostüüm oli väga stiilipuhas, ainult tema näo grimm oleks võinud olla esiletulevam.

Lavastus.
See osa etendusest oli ehk kõige vastuolulisemaid tundeid tekitav. Leidus mitmeid väga häid lahendusi, aga ka selliseid, mis häirima jäid. Lavakujundusest sai juba räägitud. Positiivselt mõjus ka lava laiendamine saalist välja, koridorid ja ka Jakobi tänav olid kindlasti õnnelikud, et neid ära ei unustatud. Nõrgaks kohaks oli stseenide liiga järjepidev kordumine, mis mõne etenduse puhul võib vägagi hästi sobida, kuid antud juhul oleks oodanud suuremat vaheldust kohvik-vabrik-kohvik kordustele. Natuke aitasid muidugi vahepealsed tänavastseenid ja monoloogid, aga nad ei päästnud mõningaid surnud punkte etenduse keskosas. Lõpus muutus lavastus taas hoogsamaks.
Kohvikustseenides oli märgata läbimõtlematust. Ehkki mulle tihti meeldib teatri puhul, kui ex machina muutub lavakujundus otse publiku silme all, siis saiakeste ja kohvitasside korduv ebaloomulik laualt koristamine oleks tahtnud mingisugust alternatiivi. Esines ka teatavaid viimistlematusi detailides, näiteks kohati vaid poole tilga kohvi valamine tassi. Mõned punktid jäid ka häirimatult arusaamatuks, kas või see, miks ainult Iks viskas unevisandeid ka prügikasti. Kassi tegelaskuju lavaline olek mõjus etenduse alguses paremini, siis vajus ära. Kohvikus märkamatult kohti vahetav efektne miim, muutus liigset tähelepanu endale haaravaks detailiks. Tema rääkima hakkamine ja salapärane hääletoon olid positiivselt üllatavad, sest võis ka oodata tema jäämist sõnatuks liikujaks. Kokkuvõttes jäi lavastuslik pool hoolimata mõningatele säravatele kohtadele tubliks keskmiseks, mis muidugi debüüdiks sugugi halb ei ole.

Näitlejad ja karakterid.
Näitlejatest tulid säravaimalt esile peaosalist Zeti kehastanud Kristian Põldma ja temaga suurepärast duetti mänginud Marit Sirgmets. Põldmast, kes ka eelnevates Teatritehase projektides peaosasid mänginud, on näha, et karakteri loomine õnnestub järjest paremini. Armumisstseenid olid igati usutavad, kuigi oleks oodanud ehk ka tegelaskuju ebakindluses rohkem näitlejapoolset kindlust. Sirgmetsa kehastatu nooruslik naiivsus oli natuke ehk ebaloomulik inimesele, kes juba töötab kohvikus ettekandjana, kuid ega reaalsus polegi kunstis peamine.
Teistest kahvatumateks jäid kaks viimasel ajal peamiselt lavastajatööga ametis olnud näitlejat, kelle osadeks olid kogenud unenäokirjutajate rollid Iks (Tormi Torop) ja Igrek (Lennart Peep). Võrreldes eelmise Toropi suure rolli Snaudiga „Solarises“, oli mäng pealiskaudne, kiretu, lohakas. Tegi küll oma töö ära, aga rolli sisseelamisel oli puudujääke. Karakter ei joonistunud selgelt välja, kohati oli sõnadestki raske aru saada. Igreki rollist jäi selline mulje nagu Peep oleks oma tavapärases ametis ehk lavastaja, kes näitab arale ja noorele õpilasele liialdades ette, kuidas mängida tuleb, lootes ise samal ajal, et tegelik mäng jääb kusagile kahe äärmuse vahele. Tihti ei jätnud just liigutused loomulikku muljet.
Väga huvitavat karakterit kehastas Juhan Kari, kelle nime taha kavalehel oli kirjutatud „Aeg/Kass“. Välja arvatud juba eespool mainitud grimmi liigne tagasihoidlikkus, nägi Kari laval väga elegantne ja karismaatiline välja, just nii nagu karakter nõudis. Häälekasutus oleks võinud parem olla, enesekindlam. Tämber oli saadud kassilikuks, salapäraseks, puudu jäi viimistlusest, diktsioonist. Paratamatult tekitas illusionisti karakter seose Jürgen Veberiga, aga siinkohal võitis karismaatilisuse duelli kindlalt 2:0 Juhan Kari (muidugi oleks võinud olla ka suuremaskoorilisem võit).
Väiksemates rollides olnud Maria Metsalu, Martin Tikk ja Indrek Lillemägi, said oma rollidega vägagi kenasti hakkama. Eriti tahaksin esile tõsta Metsalu, kelle väga hea mäng raseda ettekandjana suutis väikse rolli teha eriliseks. Suurepärane sisseelamine ja usutavus.

Kokkuvõte.
Heale tekstile tehtud debüütlavastus, milles oli nii säravaid hetki kui apsakaid. Igatahes pani mõtlema. Loodetavasti olid osad pisivead põhjustatud ka esietendusele omasest pingest ja paranevad järgnevate etenduste käigus. Usun, et hea etenduse üheks kriteeriumiks on nagu romaanilgi see, et nii esimestel kui ka järgnevatel kordadel vaadates/lugedes oleks huvitav. Minul igatahes tekkis soov uuesti vaadata.